Luule Viilma (1950–2002) was an Estonian doctor, esotericist and practitioner of alternative medicine. She is best known for her parapsychological book series Teaching of Survival.
http://www.luuleviilma.ee/
Information about the author in wikipedia:
http://en.wikipedia.org/wiki/Luule_Viilma
---
From her site :
In order to practice the mind healing it’s recommended to know the philosophical background of the mind healing which consists of the general principles of nature, of human being and of the relationships between them. So you’ll find a lot of philosophical discussion in a Teaching of Survival about who we are, why we are and where are we going to.
A Teaching of Survival is about life. What is life in the perspective of this teaching? What distinguishes a living thing from dead? If we examine closely both phenomenons we see that physically and chemically there is little difference between living and dead things. It’s impossible to say that certain matter is more alive than another. We could claim that growing is unique property of life, but stalactites in mountain caves grow as well, are they alive then? Perhaps intellect is a special property of life? But are one-cell amoebas more intellectual than Sony machine-puppy AIBO? There must be something more substantial to differentiate these two phenomenons.
We can do a little mind-experiment. Let’s imagine that we put an apple seed and a piece of wood into fertile soil and we install a movie camera into that place. Let’s say the camera is taking a picture once a week. When we later look at the movie we will see that quite soon the apple seed is changing and simple piece of wood is not. The seed is transforming itself to a plant growing out of the soil and later to a young tree. It seems like it is following certain path or trying to accomplish certain ideal state. But the piece of wood is still lying there and perhaps just decaying.
A Teaching of Survival is about staying alive. It’s about encouraging human beings to follow the ideal of human being. Life is a process which gives us the possibilities to accomplish that goal. It does it through situations which we call problems or obstacles. Each problem we face in our lives is a teacher trying to tell us something about ourselves. We just need to learn the language to understand their message.
This language is called the language of stresses and our body is the messenger. A Teaching of Survival is a study book of this language. By practicing according to this teaching you will understand the messages your body is sending to you. If you understand these messages you can make necessary adjustments and you will be able to follow the path of becoming healthy and complete.
-------------
Lühidalt endast
1995. aastal Haapsalus.
Sündisin 6. aprillil 1950. Keskkooli lõpetasin Jõgeval. 1968-1974 õppisin TRÜ Arstiteaduskonnas. 18 aastat töötasin akušöör-günekoloogina. Alates 1991.a. Era-naistearstina. Kolm kuud hiljem käisin 15 päeva parapsühholoogia algkursust kuulamas. Sealt sai alguse tuntav pööra elus. Veel kolm kuud hiljem selgus, et näen. Ei taha kasutada sõna selgeltnägemine, see ei oleks aus. Kuna sõbrad selgeltnägijad mulle tõestasid, et näen, ei ole ma pidanud seda mingiks eriliseks võimeks. Pigem ei oska ette kujutada, mis see tavaline nägemine siis on.
Olin ametitöös arst, kelle kannatlikkust, rahulikkust ja veidrusi haigetega suhtlemisel kasutati töötamise algaastatel heas mõttes ära. Ka silmamõõtu ja ettenägelikkust läks pidevalt tarvis. Teises töökohas, viimased kaheksa aastat, tekitasin oma materiaalsete huvidega ja hirmudega kolleegidele palju probleeme ning olin sunnitud tavameditsiinist lahkuma. Ju ma ise endalegi märkamata aina rohkem ära pöörasin ja iseendas järjest kindlamaks muutusin, Jäär ikkagi. Eraarstist günekoloogina olin Eestis kaheksas litsentsiga eraarst, maakonnas aga esimene. Must lammas valgete seas.
Olin ja olen. Saatuse mõõk oli tõusnud.
Eraarstina lootsin ometi kord hakata normaalselt, ilma pideva väsimuseta ja õigesti haigetega tegelema. Kolm kuud hiljem nautisin parapsühholoogia kursust nagu sooja vanni, et enne uinumist hingerahu saada. Sain. Märkamatult on vannist saanud ääretu vaimuteaduste meri ja kallast ma enam ei näe. Näen, et põhi süveneb ja lained suurenevad. Hirmu õnneks ei ole. Kannatused on hirmu ära lihvinud.
Suhted materiaalse maailma raskustega olin lapsest saadik reguleerinud lihtsalt – sundkorras võisin ise teha ebameeldivat tööd või olla väga konfliktsetes situatsioonide, aga paralleelselt olin samal ajal ära. Ei näinud, kuulnud ega tundnud halba, olin lihtsalt seal, kus mul oli hea. Ma ei juurelnud kunagi, kas see oli fantaasia või unistustemaailm. Kummaline oli ainult see, et ma olin oma materiaalse töö alati hästi ära teinud (mind peeti koolis targaks ja kohusetruuks, kodus sõnakuulelikuks), aga kui küsiti, kas töö on valmis, siis ma olin sageli kimbatuses. Ma võisin teada, et tegema hakkasin, lõpust polnud aimugi. Nüüd tean, et suudan nii ära olla ja negatiivse endast nii lahti lasta, et ainult fotosüüdistus tõestab minu kohaloleku.
Kasvasin ateismiusu ajal, olin õppinud, et Jumalat ei ole. Aga kui keegi Jumala üle irvitas, siis oli ta minu meelest pühaduse rüvetaja. Minul oli endal kõrval tuntav kõrgem jõud, kes toetas, julgustas, kontrollis ja koputas südametunnistusele. Ta oli nimetu. Nime ei ole ma kunagi tähtsaks pidanud, sisu on tähtis. Minu olemise määrasid tunded, teistele oskasin neid materiaalsesse maailma alati ümber panna. Olin sageli rahukohtunik ja vastutaja.
Ei ole juhuslik, et Jumal on viimase kolme aasta jooksul kinkinud mulle üha enam ravijaoskusi just nimelt tunde- ja mõttemaailma lahtirääkimise tasandil. Pean maailmas kõike tähtsaks, ometi on mõte tähtsuselt esimene. Sõna on tema väljendaja füüsilisel tasandil. Mulle on antud õigus ja võime keerulisi asju lihtsaks rääkida. Alates 1993. aastast olen võimeline suhtlema Kristuse ja pühakutega. Sealt teadvustasin juba selgelt andestuse ja armastuse õpetuse ning inimeste ravimise selle abil.
Kahjuks ja õnneks on ravitulemused ainult siis püsivad, kui inimene mõistab miks ta on haige. Selleks peab ta palju teadma. Mida tervem tahab olla, seda rohkem peab teadma.
1994. aasta alguses kirjutasin esimese kirjatüki „Armastus, andestus ja tervis“. Ilma nende väheste baasteadmisteta ma inimese ravi ei alusta. Ligi aasta jooksul on mulle antud järjest rohkem teadmisi ja seega võimalusi selgitada haigetele nende häda algpõhjusi. Nimetame neid stressideks. Kui vabastame stressid andestamise abil, kaob haigus.
Ebaõigele mõttelaadile järgneb väär tegu ja haigus on selle väljendus. Füüsiline inimene suudab mõista, kui talle seda õpetada. Vajalik on vaid tahtmine. Tahe määrab tulemuse.
Kes otsib süüdlast väljastpoolt ennast, see terveks ei saa.
Ennast muutma saab hakata kohe praegu, kunagi ei jää me hiljaks. Ometi on parem, kui me teame algpõhjust, siis on tulemus kiirem ja kergem tulema.
Kõik see kirjapandu peaks Teile teadvustama Teie haiguse päritolu nii, et seda oleks võimalik kohe ravima hakata. Leidke ainult aega loogiliselt mõelda.
Veel tahan ma rõhutada, et antud õpetus on üks paljudest võimalustest. Inimene peab ise leidma endale sobiva. Nad on kõik ühe terviku osad.
Tuletage meelde Kristust, kes tuli inimestele õpetama andestamise ja armastamise lihtsat tarkust, aga keda rahvas oma rumaluses kuulda ei võtnud. Kristlased jutlustavad tänapäevalgi, et Kristus tuli inimesi oma kannatuste läbi lunastama. Aga mis tal muud üle jäi. Rahvas ei mõistnud õpetust omaks võtta, rahvas tahtis, et tema patud olematuks tehakse. Rahvas jätkab pattude tegemist ja aina loodab, et Kristus need jälle ja jälle lunastab. Aga kas Kristuse piinad võtsid kellegi vaeva ja häda ära? Ei võtud. Ainult siiras usk andestamisse ja Jumala armastusse aitasid.
Kristus näitas eeskuju. Õpetas elama, andestus ja armastus südames. Tema ristileminek näitas vaid, kui raske on õpetaja tee. Hinge võid endast anda, aga enne kui igaüks oma risti raskust ei ole kandnud, ei hakka ta mõtlema. Elu ei saa ega tohi kerge olla.
Liialt vähe on 2000 aastat inimkonda targemaks teinud. Õnneks erandite hulk kasvab. Erandid õnnistavad Maad.
No comments:
Post a Comment