"Arstide süül sureb Eestis aastas 1500 inimest ?"
http://www.ohtuleht.ee/423863
Silja Paavle
23. aprill 2011
Kuigi ametliku statistika järgi suri Eestis viimase 13 aasta jooksul meditsiinilise vea tagajärjel 151 inimest, võib Euroopa statistikale tuginedes nentida, et meditsiinivead tapavad aastas 1500 inimest.
Nii väidab Pärnu haigla kvaliteedijuht ja Eesti mitme tervishoiupoliitikadokumendi kaasautor Teele Orgse oma magistritöös, mida ta Tartu Ülikoolis mullu sügisel kaitses.
Ülikooli kodulehel kõigile kättesaadavas magistritöös on kirjas ka teine, samuti Euroopa statistikale tuginev ehmatav arv: igal aastal saab ravivigu omal nahal tunda 12 000 inimest.
Mida arvavad neist numbritest arstid ise?
"Mul tekkis uskumatult jube tunne. Enda meelest tegelen ma inimeste aitamisega, kasutades tõenduspõhiseid ravijuhiseid. Kuidas siis nüüd uuring näitab, et meie tegevuse tõttu inimesed Eestis surevad ja et meie tegevus on surmapõhjustest lausa kolmandal kohal?!" on perearstide seltsi juhatuse liige, Järveotsa perearstikeskuse perearst Diana Ingerainen nõutu.
Tema sõnul on varasemate aastate statistika kohaselt valediagnooside arv püsinud 9% piires. "See on kõikjal nii. Eesti ei ole teistest riikidest erinev. Ka on teada, et arstlik viga on tervishoiu lahutamatu osa, aga mitte üle 1–2% tegevusest. Kõlab nukralt, kuid vigadest õpitakse," lasub Ingerainen, rõhutades, et ka arst on inimene, ja nende vead ei ole tahtlikud.
Iga kümnes diagnoos on vale?
"Need arvud on ekstrapolatsioon teiste riikide andmetest, välja rebitud kontekstist s. t. magistritöö hüpoteesist ega oma Eesti olukorraga reaalset seost," väidab Eesti Arstide Liidu president Andrus Mäesalu.
"Valeravi juhtumeid tervishoiusüsteemis ei ole palju. Seda väites tugineme sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni ja terviseameti järelevalveosakonna statistikale," ütleb terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri.
Vastupidi arvab aga patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves. "Need arvud võivad paika pidada. Kuna vigade tuvastamise ja analüüsimisega Eestis erinevalt lääneriikidest sisuliselt ei tegelda, tekitab see teatud vastutustundetuse ja karistamatuse tunde. See omakorda võib vigade arvu suurendada, võrreldes nende riikidega, kus vigu tuvastatakse, analüüsitakse ning püütakse tulevikus vältida. Eestis on levinud vigade peitmine."
Ilvese karme sõnu näib kinnitavat tõsiasi, et patsiendiohutus ei ole Eesti meditsiini alusdokumentides olulisena ning tervishoiu põhieesmärgina sõnastatud. "Räägitud on vähe seetõttu, et arstkond on mõjukas ja haritud ühiskonnagrupp ning see on neile ebameeldiv teema. Arstkond ise ei soovi oma vigades sorimist ning kõik olulised tervishoiukorraldust puudutavad otsused teevad just nemad," süüdistab Ilves.
Kogu süsteem ei toimi?
"Patsiendiohutus hõlmab praktiliselt kõiki tervishoiuteenuse osutamise aspekte ning neid on arvestatud erinevate juhiste väljatöötamisel. Ka on igas haiglas olemas kvaliteediteenistus, mis tegeleb peaasjalikult patsiendi ohutusega," vaidleb Ilvesele vastu Saluri.
Ilvese sõnul pöördub aastas patsientide esindusühingu poole ligi 60 inimest, kes arvavad, et tegemist on olnud ravimisel tekkinud veaga. "Ei ole olemas head süsteemi, mis annaks patsiendile võimaluse oma õigusi tagada. Seni kui kaebustega patsientidele seatakse tõkkeid, neid naeruvääristatakse puuduvate tõendite pärast ja pannakse kõik ebastabiilse psühholoogia arvele, ei lähe midagi paremaks," on ta kindel.
"Meil on terviseamet, mis tervishoiuteenuse sisulist kvaliteeti kontrollima ei kipu. Haigekassa uurib kulutõhusust, teenuste kvaliteet on tähelepanuta. Sotsiaalministeeriumi juures asuvalt Tervishoiuteenuste Kvaliteedi Ekspertkomisjonilt ei saa vigadega operatiivset tegelemist nõudagi, sest tervishoidu planeerivatel, korraldavatel, kontrollivatel ja rahastavatel asutustel on piinlik, kui nende haldusala mustad plekid nähtavale tuuakse."
Mäesalu aga kinnitab, et Eesti tervishoiusüsteem on usaldusväärne ja piisavalt ohutu. "Arstikunsti esmane ülesanne on mitte kahjustada, ja seda ka järgitakse," lausub ta.
Kas siis ongi mõtet sellest kõigest rääkida, kui 90% inimestest saab abi? Aga ülejäänud 10% ju ei saa! "Ilmselt paljud meist ei lendaks lennukiga, kui tõenäosus lennuõnnetusse sattuda oleks igal kümnendal," ütleb Orgse oma töös sellele küsimusele vastates.
_ _ _
